Ühiskondlik-kultuuriline suhtumine emadesse on meil jäänud minevikuklišeedesse püsima, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.
Kas me rahvusena jääme püsima? Ma pole kindlasti ainus, keda juba lapseeast peale poleks see kollektiivne eksistentsiaalne küsimus aeg-ajalt mõtlikuks teinud. Minu põlvkonna ülikooliaastail ilmus ajalehes Edasi perioodiliselt rubriik «Iive! Iive! Iive!» Eestlastel oli lapsi vähe juba enne sõda Köögertalide ja Vestmanide ajal, kuigi paar aastakümmet pärast sõda oli enesestmõistetav, et vähemalt kolm peaks neid olema. Ent uus iseseisvus ja lisandunud võimalused ei ole suurendanud võimalust sündida eestlaseks. 3. aprilli Postimehes ilmus Martin Ehalalt analüüs, kuidas järjest rohkem heaolumaade inimestest lausa hüppeliselt ja üleilmselt eelistavad seksuaalset variatiivsust. Lääneriikide statistikale otsa vaadates pudenes müüt, nagu oleksid mitut laadi sättumused üksnes kaasa sündinud. Kui mentaliteedid, ideoloogiad ja iidolid on läbi ajastute pannud liikuma suuri rahvahulki, pole põhjust nende toimet siingi alahinnata. Naudinguhimulisel segaste väärtuste ajastul pole noorte identiteediotsingutes loomulikul viisil loodu piirid enam need, mille taha pidama jäädakse.
Uue iseseisvusaja 30 aastat pole muret vähendanud, pigem vastupidi. Aga see, kellest kogu sel murelikul sajandil on räägitud imevähe ja kellest ometi oleneb selles küsimuses peaaegu kõik, on ema. See eilne tüdruk, noor naine, tema soovid oma elule, vaated maailmale ja sellele, mis on päriselt tähtis.
On teada, et elu võimaluste rohkus ja ahvatlused lükkavad laste saamise järjest hilisemasse vanusesse. Oleme tunnistanud normaalsuseks, et gümnaasiumidesse ning eriti kõrgkoolidesse lähevad ülekaalukalt tüdrukud. Neil on suurem tõenäosus see ka lõpetada ning siis siirduda madalalt tasustatud ehk siis ühiskondlikult väärtustamata tööle. Et madal palk ja ameti staatus on tegijate sooga otseseoses, olevat sotsioloogiline tõsiasi. Naistega harjumuspäraselt seonduv töö on vähem väärt. Segregeerunud haridussüsteemis ja veel eriti segregeerunud töömaailmas väheneb end koolipinki unustanud tütarlapsel tõenäosus saada vääriline partner ja ühtaegu ka turvaline abielu, kus «mees toob leiva lauale». Partneri leidmise on muutnud keerulisemaks ka süvenev individualism, sellega kaasnevad suhtlemisraskused ning üksildus, mille levik noorte seas näib olevat epideemiline.
Meeste maailmale on emadus ja laste sünnid statistika, naistele kogemus. Intiimseim, võimsaim, isiksust muutev. See on aeg, mil noor naine on kõige haavatavam. Kuidas on meil emasse suhtutud, kuidas on temast räägitud ja miks peaks keegi tahtma olla ema? Emad saavad nähtavaks peamiselt ühel päeval aastas, emadepäeval, kui siis mõni tagasihoidlik kohmetu olemisega keskealine naine perifeeriast, karmi tööelu märgid näos, kutsutakse lavale tiitlit saama. Sealt siirduvad tema ja ka kõik ülejäänud emad nähtamatusse neile loomulikuks olekuks peetud tsooni tagasi. Ei mäleta, et keegi oleks küsinud emaks olemise kogemuse järele, küll aga tehakse kultuuriliselt timmitud suurendusklaasiga seiret, kas see või teine ema on ikka tubli. Emaks olemise kogemine jõuab ehk pere- ja naisteajakirjadesse, küll aga mitte kõneväärseks ühiskondlikul näitelaval.
See kogemus ja emadust saatnud mütoloogia on vististi üks püsivamaid siin heitlikus ilmas. Küll aga on teistmoodi uue ajastu lapsed, need terased väikesed tüdrukud, kes kogevad omakorda, kuidas näeb välja nende emade elumuster selle paratamatustes. Eelnevate põlvkondade emade elu voolusäng kulges ühesuguste klišeede rüpes. Tingimusteta kõikehõlmav armastus oma lapse vastu, ennastsalgav pühendumine, igiliikuri suutlikkus majapidamises, isiklikest ambitsioonidest loobumine. Jagades jääb emale kõige väiksem paluke või annab ta sellegi. Ema on pingete piksevarras, lahustab laenguid või on ise tabamuste märklaud, ema peab teadma kodu ja asjade kohta kõike, ja kui mitte, siis on süüdi. Emade isiklik elu pole kõneväärne ehk seda pole ette nähtud, emade elu lahustub perekonna käekäigus ja lõpmata hooles. Ema kiitmine lihtsalt emaks olemise eest mõjub naljakana ja tuletab meelde sovetiaegade kangelasemasid ja irooniasegust medali kõlinat.
Oma kogemustega on emad omaette, see on magamata ööd, ringisebivate laste ja eluoluliste probleemide vahel jagatud tähelepanu, olmeelu kaosest korra loomise rutiin, kokku korjamine, kokku hoidmine, koolitööde kontrollimine, paigutamine, hankimine, koju kandmine, muretsemine, välja kannatamine, enese pidev tagaplaanile jätmine. Ning vahel vaikne meeleheide ametialas kvalifikatsiooni kadumise pärast. Ema töö saab nähtavaks siis, kui see on tegemata. Ei midagi vaimu ülendavat. Millegipärast nimetatakse sedasorti aega emapuhkuseks.
Emade lihtne kõnepruuk pole seltskondlikes vestlustes atraktiivne. Mitmenda lapse järel kaob igasugune atraktiivsus meeste pilgu jaoks ka nende välimuses. Emad ei olegi atraktiivsed, eriti mitte tööturul. Siiamaani kuulevad noored naised töövestlusel: aga millal te sünnitada kavatsete ja mitu last? Tööandja vaatab homsesse, ent mitte ülehomsesse, et kes siis töö ära teeb, kui naised sünnitamise maha jätavad. Noore ema šansid jätavad ta pingerea lõppu. Atraktiivne saab naine olla vaid väljaspool emarolli.
Väike tüdruk, kes sellest väga põhjaliku pildi saanud, läheb kooli, kus tema ette laotuvad teised perspektiivid. Seesama modernismi lainel sündinud uhke haridusideestik inimese täiustumisest, arengust, vaimsest kasvust avab elu- ja karjääriteed ning seiklusvõimalused üle maade ja merede. Rutiin ja soorollid kuuluvad kuhugi mujale, kust võib muretuna eemale kõndida.
Tegelikult on emade elus ju palju muutunud. Tasuline eemalolek ametitööst lapseootel aja eest ja lapse esimestel eluaastatel, olmeelu lihtsaks muutvad lastekaubad, mähkmepesu kuulumine ajalukku, mänguväljakud, lastele mõeldud mängutoad, Poku- ning Lottemaad, perenõustamine ja enam-vähem kindel lasteaiakoht. Isade osa lapsega tegelemisel ja köögis on järjest loomulikum ja lapse väärtus on kõrgem kui kunagi varem. Oodates last tuvastamata isalt, ei pea noor naine kõndima soolaukasse, vaid võib lisada selle oma tubliduse kontole. Tänase noore ema kuvand on kergliiklusteel rulluiskudel kihutav noor naine, kes ühe käega hoiab lapsevankrit ja teisega sirvib mobiiltelefoni, klapid kõrvades.
Ent nagu kauboikapitalismi kümnendil, nii ka nüüd on vaesusel lapsega naise nägu. Kui otsida midagi tõeliselt ebakindlat, on selleks abielu – need jäävadki igaks juhuks kooselu tasandile, kust on kergem minna oma teed. Teisest kultuurist isa võib lapse lasteaiast varastada ja sa ei näe teda enam kunagi. Ühiskonnauurijad on väitnud, et kui varem oli nartsissism vaimse tervise häire ja seda raviti, siis nüüd on sellest saanud enam-vähem kõigile kuuluv normaalsus. Selle kaasand on suurem haavatavus, isekus, suhtlemisvõimetus, mõistmisraskused. Järjest enam emadest kasvatab HEV-lapsi, tsivilisatsioonikahjustusega lapsi, keskendumisvõimetuid ja lihtsalt pööraseid lapsi. Lisagem kasimatu üldine suhtluskultuur, teismeliste häbematus, paukuvad uksed, karjuvad vanemad, abitus vägivaldses suhtes. Eilsel headele koolihinnetele orienteerunud tüdrukul ei pruugi olla selleks kõigeks piisavat tugevusvaru. Katkestuste kultuuris on õhuke ka põlvkondade side ja usalduse puudumine digimaailmas saamatute vanavanemate vastu. Rootsi suurkuju, naiste ja laste eest kirjutanud ja kõnelnud Ellen Key unistus üldisest vanemaharidusest ja ettevalmistusest emaduseks, millest ta kõneles XIX–XX sajandi vahetusel, on siiani teostumata.
Sest ema on olnud ja jäänud episoodiliseks tähenduseta kõrvaltegelaseks. Emadest ei saa filosoofiliste arutelude peategelasi, nende elust ei sünni filmisüžeesid, nende elu ei pälvi erutavaid romaanilehekülgi ega telesaateid, vahel harva ehk mõne luuletuse. Pikki aegu pole sündinud ka korralikku emalaulu. Arteri ja muude väljaannete pikkadest intervjuudest jääb enamasti välja asjaosaliste laste mainiminegi, rääkimata huvi prominendi selle elutahu vastu. Ainsana teeb tänuväärset tööd Sten Teppan raadiosaates «Käbi ei kuku…».
Emadus jõuab teadusse peamiselt statistikana. Viimati toimisid ulatuslikumad pereuuringud siinmail nullindate algul, ja siis intervjueeriti viimati ka emasid, kelle probleem oli elust eemale jäetus, väsimus ja eesootav sukeldumine olelusvõitlusse oma koha pärast. Nüüd, süveneva rahvastikukriisi tingimustes kaotas uus peamiselt naistest koosnev valitsus rahvastikuministri ameti ning vastava probleemkomisjoni. Kuidas küll on juhtunud, et elu ilmale kandmise püha missioon alavääristab tema kandjat ja vähendab tema võimalusi?
Emaks saadakse ju niikuinii – vahest on aeg loobuda sellest illusioonist! Ühiskondlik-kultuuriline suhtumine on meil jäänud minevikuklišeedesse ja mütoloogiatesse püsima, noor naine ise aga on praeguse ilma kodanik. Mitte bioloogiline paljunemisinstinkt, vaid oma elukäiku kaalutlev ja väärtusvalikuid tegev isiksus. Veel on neid, kelle eneseteostuse ja elutäiuse kogemismustrisse kuuluvad lapsed ja vaev neid kasvatades. Kui muretseme, et meie kultuuri, rahvust, keelt ja erilisust ehk mingis perspektiivis enam ei olegi, tuleks mentaliteetide, ideaalide ja väärtuste kujundamisel teha täispööre, et lapsed saaksid iga inimese eneseteostuses auväärse koha, et emadus poleks diagnoos, vaid aujärg. Emadus jõudku taas teadusuuringutesse, meediasse, poliitikasse, ja raskustes vaba langemisse sattunuid võiks oodata hooliv emade käekäiku jälgiv ühiskond.
Ilmunud: Postimees, 7. mai 2021