• TULE

Tulevik on naine
















Mihkel Kangur


Istusime ümber koosolekulaua ja arutasime, kuidas riigihanke kaudu võidetud projekti nüüd siis ellu viia. Rahastaja on esitanud projekti liikmeskonna ekspertiisile küllalt kõrged nõudmised ja lähteülesanne on mahukas. Tegevuste ajaraamistik on äärmiselt tihe, lahendust vajav küsimus täis karisid ja konfliktide võimalusi, kuid rahastus projektile on nii napp, et planeeritav tunnihind langeb alla miinimumtasu. Peas kumiseb sõbra mõte, miks sa siis müüd enda teadmisi nii odavalt, kui sa ise oma ekspertsust ei austa ja nii odavalt selle välja pakud, siis ei väärtusta seda ka tellija. Kuidas küll sellest olukorrast välja vingerdada ja tööst viisakalt loobuda? Samas, tegu on Eesti riigile äärmiselt olulise projektiga nii tuleviku majanduse kui ka keskkonna seisukohast. On äärmiselt oluline, et see projekt hästi õnnestuks. Vaatan koosolekulaua ümber istuvaid inimesi. Kõik ülejäänud koosolekul viibijad on naised. Noored, hästi haritud, tegutsejad, mitte tühja jutu ajajad, teavad, mida ja kuidas on vaja teha. Vaatamata alarahastusele teevad nad pidevalt selliseid projektel, sest seda on meile, kogu ühiskonnale, lihtsalt väga vaja. Selliselt tegutsevaid naisi on meie ümber rohkem kui me märgata oskame.


Rachel Carson käivitas ülemaailmse debati keskkonnaküsimuste osas avaldades 1962. aastal raamatu “Hääletu kevad”. Just selle raamatuga sai algust kogu maailma haaranud kodanikeliikumine keskkonna heaks. 1970. aastal tulid miljonid inimesed Ameerika Ühendriikides tänavatele, et juhtida tähelepanu üha halvenevale keskkonnale. Valitsused üle maailma üritasid protestimeeleolusid vaigistada ja soovitasid keskkonnaküsimuste lahendamine usaldada ekspertide kätte. Inimesed selle seisukohaga ei nõustunud ja algatasid aktsiooni nimega Maa päev.


Severn Cullis-Suzuki oli 12-aastane, kui ta pidas 1992. aastal Rio maailmakongressil kõne, millega kutsus kogu maailma poliitikuid vastutustundlikult käituma Maa keskkonna tuleviku suhtes. Võiks ju küsida, mis mõttega ta selle kõne pidas, sellest polnud mitte mingisugust kasu, sest Rio kongressi järel on kogu inimkond ära põletanud rohkem fossiilseid kütuseid, kui kogu varasema inimkonna ajaloo jooksul.


Täpselt sarnaselt stigmatiseerivat suhtumist kostub mõnede inimeste suust Greta Thunbergi suhtes, kes on isikliku initsiatiivi näol toonud kliima küsimustes iganädalaselt noored tänavatele oma tuleviku eest seisma. Greta Thunberg kutsub üles otsustajaid kuulama ekspertide ja teadlaste sõnu ja lähtuma nende soovitustest. Ka Eestis on Greta Thunbergi eeskujul reedesed kliimastreigid käivitanud just noored naisterahvad, kes peavad samasugust stigmatiseerimist taluma nagu nende eelkäijad.


Kui 50 aastat tagasi kutsusid valitsused üles rahvast usaldama eksperte ja jätma keskkonnaprobleemide lahendamine pädevatele organitele. Nüüd peavad noored, valdavalt tütarlapsed, kutsuma üles valitsusi kuulama ja järgima ekspertide, teadlaste nõuandeid.


Just noortel on õigus ja ka vajadus keskkonnaküsimustes kõige valjemalt häält teha. Halveneva keskkonna tõttu väheneb ju nende elukvaliteet kõige kauem aega. Samuti on just noortel, gümnaasiumi lõpetajatel kõige laiapõhjalisem, kõiki akadeemilis distsipliine hõlmav kaasaja parim haridus. Hilisemates haridusastmes omandatakse üha sügavamad teadmised üha kitsamal väljal. Seetõttu on mõistetav, et ülekeskealiste jaoks võivad keskkonnaküsimused jääda võõraks, sest neil puuduvad neis teemades süsteemsed alusteaduslikud teadmised. Kui nad keskkooli lõpetasid, siis kliimamuutustest ei räägitud. Samavõrd võib tunduda neile võõrastav, et noored tüdrukud julgevad selliselt avalikkuses sõna võtta ja otsustajate tegevusi kritiseerida. Nende noorusajal oli naistele valimisõiguse ja kõrgkoolis õppimise õiguse andmisest möödunud märksa vähem aega kui praegu.


Sõdadel, mis üldjuhul on käivitatud meeste poolt, on üldiselt vähe positiivseid aspekte Üheks oluliseks, kogu maailma muutnud teise maailmasõja tagajärjeks oli ühsikonna suurem emantsipeerumine. Sõja ajal rindele läinud meeste asemel riigi ja perekonna majanduslike küsimuste lahendamisega silmitsi seisnud naised said kogemuse, et nad saavad hakkama. Sellele kogemusele tuginedes hakati üha jõulisemalt nõudma enda võrdseks tunnistamist.


Võibolla seetõttu, et meil lõppes teine ilmasõda alles möödunud sajandi viimasel kümnendil, 50 aastat hiljem kui enamusel maailmast, näeme me endiselt nii suurt sugudevahelist lõhet. Mitte ainult palgalõhet, millest ehk kõige enam räägitakse. Naiste õigus olla arvestusväärne partner ühiskonna asjades kaasa rääkimas, on kohati endiselt mingis kummalises vaakumis. Meenutage, kui tihti on seda juhtunud, et koosolekul rääkinud naise sõnu korranud mehele omistatakse lõpuks mõte, mille põhjal sõnastatakse otsus. Võibolla on see sõnade seadmises ja hääle tämbris, mis mehe sõna kaalukamaks teeb. Igaljuhul me näeme enamuse meie parteide eesotsas mehi. Poliitiline võitlusväli ei soosi ilmselgelt naiseks olemist. Soopõhised, stereotüüpsed väljaütlemised ja poliitmängude kirglikkus ilmselt ei sobi naistele. Ratsionaalsetena ei raatsi nad tühjadele ego- ja võimumängudele aega raisata.


Alaline konflikt, selmet küsimusi lahendada, on poliitikute leib. Selle asemel, et õpetajate, omastehooldajate palgaküsimus ära lahendada, on kasulikum hoida see teema iga valimise jaoks õhus. Pealegi, enamus õpetajaid on ju naised.


Selleks, et me saaksime maailma ära päästa, on vaja kõiki inimesi. Jättes enam kui pooled inimesed otsustusprotsessides tahaplaanile muutub maailm vaesemaks. Kui poliitilisel maastikul pole lihtne probleemide lahenduseni jõuda, on naised tunduvalt enam leidnud rakendust ettevõtmistes, millest päriselt ka kasu on. Kui vaadata ringi, siis näeme tähelepanuväärsemate keskkonnaalaste ettevõtmiste eesotsas tegutsemas just nimelt naisi. Edukad on just need ettevõtmised, mis on üles ehitatud koostööle, naised tunduvad selles olevat edukamad.


Sotsiaalselt ja majanduslikult tõrjutud ühiskonnagrupid kannatavad kliima ja teiste keskkonnamuutuste tõttu märksa rohkem, isegi kui nende panus samade muutuste tekkesse on olnud väike. Ilmselt pole meil võimalik taandada keskkonnamuutuste teket sugudevahelise võrdsuse küsimuseks. Samas peame enestele tunnistama, et suurimaid keskkonnakahjusid tekitavate ettevõtete juhtide hulgas on enamasti mehed. Antropotsentriline maailmakäsitlus, mis meil antiik Kreeka filosoofiatest tänapäevani Euroopa kultuuriruumis prevaleerib, on meid viinud globaalse keskkonnakriisini ja sotsiaalse ebavõrdsuseni. Mehele antud õigus valitseda kõike loodut, sealhulgas ka naisi ja teisi liigikaaslasi, on olnud küll majanduslikult hästi kasulik mõte, aga viinud ökoloogilise katastroofini, mis nüüdseks ähvardab kogu inimsoo väljasuremisega.


Tuleviku perspektiivis ei pea naisi mitte ainult võrdsemalt ühiskonna asjadesse kaasama, vaid rohkem nende moodi tegutsema. Naiselikult suurem empaatiavõime aitab meil lahendada mitte ainult meie liigisiseseid konflikte, aga paremini mõista ja arvestada ka teiste liikide ja nende loodud ökosüsteemide vajadusi ja õiguseid. Oleme inimkonnana väga pikalt elanud vaid oma eneste vajadusi, viimasel ajal ka valdavalt oma tahtmisi silmas pidades. Antropotsentriline maailmavaade on taganud, et südametunnistus loodusressursside omale kahmamises on puhas püsinud. Kui ususõdades tapeti inimesi mingi suurema idee nimel, siis kapitalism tapab ükskõiksusest.


Just see ükskõiksus tuleviku osas, nihhilistlik lühikest kasu silmas pidav ahnus on see, mis paneb Greta Thunbergi osundama otsustajate jultumusele. Kui läbi aegade on eelnev põlvkond pürginud, et järgneval põlvkonnal oleks kergem ja parem, siis praegu oleme esmakordselt silmitsi olukorraga, kus tulevikuperspektiiv on pigem ärevaks tegev. Jultumusega on noortelt tulevik ära võetud ja konverteeritud mõne ettevõtte kvartalikasumiks.


Kas meil on põhjust nooremale põlvkonnale etteheiteid teha nende sõnakuse osas, kui nad osundavad vanemate põlvkondade kahepalgelisusele. Kui täiskasvanud käsivad lastel pärast tegutsemist toad ära koristada, siis oma tarbimispidutsemise tagajärjed plaanitakse praegu jätta laste koristada. Enda ookeani visatud plastprügi, maapõue maetud mürgid ja radioaktiivsed jäätmed, lõhutud metsad ja mäed jätavad vanemad põlvkonnad järeltulijate klaarida.


Tulevikuperspektiivi silmas pidades on meil kõigil tarvidus õppida loobuma isiklike tahtmiste rahuldamisest, et tulevastel põlvedel oleks võimalus katta oma vajadused. Nagu emaks saav naine võtab riski, et kanda ja sünnitada laps ning kelle heaolu nimel loobub ema unest, toidust, isiklikus ajast.


Et maailm ära päästa, on vaja kõiki inimesi. Vaid omavaheline koostöö, üksteise kuulamine ja mõistmine, kaasa ja koos tundmine, hoolimine ja kasinus on see, mis meile tuleviku teed lahti jätavad. Seetõttu on tulevik kahtlemata naine.



Edasi "Mihkel Kangur: Tulevik on naise nägu", 1. jaanuar 2021 

Võta meiega ühendust

info (at) tulevikuerakond.ee

Meediakontakt:

meedia (at) tulevikuerakond.ee

  • White Facebook Icon

© 2020 Tulevikuerakond